Rubriik: Kuidas kasvatada maasikaid – näpunäiteid ja nõuandeid

Alpi maasikate kasvatamine ei ole keeruline ning arvestades nende vaieldamatut maitset ja tervislikku kasu, tasubigas aias, olgu see kui väike tahes, paar ruutmeetrit kõrvale panna. Alpi maasikad kasvavad ja kannavad hästi viljamis tahes hea aiakultuuriga mullal, st mis ei ole umbrohuga üle kasvanud, ei ole liigselt veeküllane, on toitaineterikasjne. Ärge istutage neid väga kergetele muldadele (sügav liiv, kruus), samuti rasketele savimuldadele – seal on alatiraske säilitada õigeid niiskus- ja õhutingimusi. Mulla reaktsioon peaks olema kergelt happeline (pH 5,5-6,5). Mõnednädalad enne istutamist tasub laiali laotada komposti või vana, kuivatatud sõnnikut. Alpi maasikad armastavadsarnaselt maasikatele päikest, kuid väike vari ei tee neile paha. nagu maasikaid, võime neid praktiliselt kogukasvuperioodi jooksul istutada. “Istanduse” rajamiseks on kõige lihtsam kasutada valmis, pottidesse istutatud pistikuid(meie talust saab osta tugevalt juurdunud maasikapistikuid neljast sordist).Enne metsmaasikate istutamist on soovitatav rajada näiteks 1,2 m laiune voodi. Sellele põllule võib istutada nt 3 ridamaasikaid, kusjuures iga 15-20 cm tagant üksteise järel. Tihedamat istutust ei soovita, sest metsmaasikate liignetihedus ei suurenda saagikust. Vastupidi, liiga tihedalt kasvavad maasikad annavad väiksemaid ja vähem magusaidvilju (piisava päikesevalguse puudumise tõttu), samuti suureneb seenhaiguste oht, kuna taimepeenart on paljuraskem tuulutada.

Keskmiselt kolm kuni neli aastat. Sellest pikemalt ei ole mõtet. Kõik sõltub mitmest tegurist: Mullast – kergematel,kuid viljakatel, humuselistel ja läbilaskvatel muldadel säilivad maasikad kauem kui külmadel, rasketel ja niisketelmuldadel. sort – mõned sordid on mullausside ja juurestiku haiguste suhtes vastupidavamad (n t vana hea SengaSengana), teised vähem vastupidavamad. Need, mis on vähem vastupidavad, sobivad tavaliselt 3 aasta pärast (jamõnikord isegi 2 aasta pärast) ainult “kündmiseks”. Vastupidavamad sordid võivad ühes kohas kanda vilja 4 aastat,vahel isegi 5 aastat. umbrohutõrje määr – mitte hoolikalt ettevalmistatud, st tugevalt võsastunud maatükkidel ei tasuvaeva näha. Parem on nt 2 aasta pärast selline kasvatus likvideerida ja istutada uued maasikad teise, pareminiettevalmistatud kohta.

Jah, kuigi me ütleksime rohkem – see on suurepärane! Eriti seal, kus kasvatatakse maasikasorte, mis on päritsoojematest riikidest kui meie. Igas aianduspoes leiate agrotehnikat eri laiuste ja paksustega. Kulud on väikesed jakasu on märkimisväärne. Miski ei kaitse nii hästi lumeta talvedel maasikataimi külma ja eriti külma tuule eest kuiagrotehnika. Tänu sellele ei ohusta õitsvaid maasikaid kevadised külmad (noh, kui õiekõrgusel mõõdetud temperatuurei lange alla 5ºC). Valge vildi kasutamine on kõige odavam viis maasikate viljakandmise kiirendamiseks (mõnikordisegi mitme päeva võrra!).

Erinevad sordid erinevad oluliselt oma talvekindluselt. Oleme paljusid neist aastaid tundnud ja teame, et nad on meiekliimatingimustega suurepäraselt kohanenud. Nad külmetavad harva, isegi väga karmidel talvedel.Viimastel aastatel on aga meie kliimast soojema kliimaga riikides aretatud sordid ilmunud seemneturule. Üldiselt onneed sordid väga atraktiivsed viljakuse, viljade ilu, maitse ja resistentsuse poolest mõnede haiguste suhtes, kuid üksühine joon on see, et nende talvekindlus ei ole täielikult tõestatud. Seepärast soovitan neid talveks katta valge vildiga(eelistatavalt paksema, st P-50, kuid võib kasutada ka P-23), samuti tavalise õlgega või perforeeritud fooliumiga.katmine on kõige parem hilissügisel või talve alguses, kui taimed on juba uinunud ja maa külmunud. Loomulikult eitaga katmine talvituvate taimede temperatuuri > O °C, kuid see kaitseb neid külma ja kuivava tuule eest ningvähendab ka temperatuuri amplituudsust taimede vahetus läheduses. Teisisõnu, maasikate katmine loob neileeraldatud ja enam-vähem püsivad talvitumistingimused ilma järskude temperatuurikõikumiseta. Ja see on kõik, midame saame d o. Me peame olema teadlikud, et isegi parim katmine ei pruugi olla tõhus, kui taimed sisenevadtalvisesse puhkeperioodi halvas seisukorras, st nõrgestatud, tugevalt lehehaigustega nakatunud ja selgetetoitumispuudulikkuse tunnustega. Seepärast tuleb meil meeles pidada maasikate nõuetekohast väetamist ja kaitsetpärast saagikoristust. Terved ja hästi väetatud taimed, millel on piisav tärklisevaru, talvituvad kindlasti paremini kuihaiged ja näljased taimed. harrastuskultuuride puhul (kus maasikate asukohavalik o n tavaliselt suurem kui suurtepõldude puhul) soovitan ma alati leida parim koht uue maasikaistutuse jaoks. Ideaalis tuleks need istutada varjatudkohta, mis ei ole avatud tugevatele talvetuultele, kuid loomulikult rohkelt päikest. Sellistes tingimustes (muidugi ei teetäiendav kattepind kahju) on hea võimalus heaks talvitumiseks isegi nende sortide puhul, mis on väidetavalt vägakülmatundlikud.

Kui teil ei ole võimalust maasikaid kasta, on parem neid üldse mitte istutada. Vesi on kõige olulisem tegur, mismõjutab vilja suurust. Nn vegetatiivses staadiumis, st lehtede ja risoomi kasvuperioodil, ei ole maasikatel liigsetveevajadust, kuid viljade kasvu- ja valmimisperioodil muutub olukord kardinaalselt. Kui sel perioodil juhtub, et taimedkuivavad (ja sademete puudumine juunis ei ole midagi ebatavalist), võib selle mõju olla kahetsusväärne: viljadhakkavad kahanema ja äärmuslikus olukorras meenutavad nad pigem metsmaasikaid kui maasikaid. Kõik meiejõupingutused taimede istutamiseks ja hilisemaks hooldamiseks on olnud asjata. Me ei tohi lasta seda juhtuda.Kastkem neid viljade kasvuperioodi jooksul. Ja kui aus olla, siis pole vahet, millisel kujul me neile vett anname(voolikuga, kastmiskannudega, sprinkleritega või tilkkastmega), kui me ei saa seda sel nn kriitilisel hetkel otsa.

See on kahtlemata kõige meeldivam periood kogu “tootmisprotsessis” ja justkui meie jõupingutuste krooniks ;-). Eritiõnnelikud on esimesed maasikad – kõige suuremad ja magusamad (vähemalt tundub nii).Maasikaid tuleks korjataüsna regulaarselt, et põõsastele ei jääks üleküpseid vilju, mis võivad kergesti “kinni püüda” halli hallituse ja seegamuutuda nakkusallikaks ülejäänud,tervetele viljadele. Ülaltoodud tekstis viitasin alati 100m2 suurusele alale(väetamine, pritsimine, istutamine jne). Kui te olete sellise pindala maasika “istanduse” omanik ja teil õnnestub kõik(või vähemalt suurem osa) ülaltoodust oma praktikas rakendada, siis arvan, et peaksite vähemalt 300 kg peeneidmaasikaid koristama, mida ma siiralt soovin teile (hektari kohta oleks see 30 tonni).

Seda tehakse harva, kuid ei saa välistada, et mõnikord tekib selline vajadus. Tuleb meeles pidada, et maasikad, mistalvel niiskusest ei puudu, on palju vastupidavamad külma suhtes kui need, mis talvituvad kuivas mullas. Seega, kuime leiame, et talvel on mullas drastiline veepuudus (mis võib juhtuda) ja tingimused seda võimaldavad, on paremmaasikaid kasta kui mitte kasta.

See on maasikate kasvatamise üks peamisi hooldustoiminguid. Kui me sellest loobuksime, muutuksid meiemaasikad varsti ülerahvastatud ja sellest ei tuleks midagi head, st: liigne taimede tihedus ei soodusta korralikkuõhutamist, mille tagajärjel suureneb niiskus taimede sees ja suureneb seenhaiguste, eriti halli hallituse oht. Liigapalju taimi pindalaühiku kohta tähendab, et üksikud taimed hakkavad omavahel vee ja valguse pärast konkureerima.Tulemuseks on see, et viljad sünnivad peenemana ja jäävad päikesevalgusest ilma ning muutuvad vähemmagusaks. mädanik on kõige parem eemaldada enne, kui pistikud hakkavad juurduma. Mida varem, seda parem.Maasikataim teab tänu oma “mõistusele”, et kuna ta ei saa vegetatiivselt paljuneda (me teeme selle võimatuks varteeemaldamisega), peab ta seda tegema generatiivselt, st õitsema ja vilja (ja seemneid) kandma. Ühesõnaga,varajane eemaldamine stimuleerib maasikataimi tekitama rohkem õienuppe järgmiseks aastaks ja seega suurendabsaagikust. Jooksikute eemaldamine ei ole keeruline. Vaja on vaid valmisolekut ja teravat nuga, võib-olla kaoksakäärid.

Noh, maasikaid tahaks istutada võimalikult tihedalt, lootes suurele saagikusele. Teisest küljest on taimede arvulepindalaühiku kohta mõistlik piir,ja ülerahvastatus põhjustab seda, et üksikud taimed konkureerivad omavahel vee jatoitainete pärast ning valmivad viljad jäävad piisava päikesevalguse puudumise tõttu peenemaks ja mitte niimagusaks, kui nad võiksid olla. Lisaks sellele on ülekoormatud taimedest koosnevas laigus suurenenud niiskuse tõttusoodsad tingimused mitmesuguste seeninfektsioonide, eriti halli hallituse tekkeks. Oma aastatepikkuse kogemusepõhjal ei soovita ma istutada tihedamalt kui 6 taime 1 m2 kohta ja tugevalt kasvavaid sorte veelgi vähem, st. max. Maei soovita istutada tihedamalt kui 6 taime 1 m2 kohta ja tugevakasvulisi sorte veelgi vähem, st max. 5 taime 1 m2kohta. Seega võin soovitada vahekaugusi nt 35cmx60cm või 25cmx70cm või 20cmx80cm. Ärgem unustagem, etjärgnevatel kasvatusaastatel õnnestub hoolimata kasvavate võrsete eemaldamisest alati mingi osa noortestpistikutest juurduda ja seega suureneb taimede tihedus, kas me seda soovime või mitte. Lisaks tasub meeles pidada,et laiad teed ridade vahel lihtsustavad meie “istanduse” hooldamist. – umbrohutõrjet, võimalikku pritsimist ja ka viljadekoristamist.

Suurtes tootmisistandustes on herbitsiidide kasutamine umbrohutõrjes tavapärane. Kahjuks näitavad paljud uuringud,et. Need ei ole meie tervisele ükskõiksed, mistõttu soovitame nende kasutamist maasikate harrastuslikulkasvatamisel mitte kasutada. Sõltuvalt liigist on umbrohud erinevalt häirivad. Niinimetatud lühiajalised kevadisedumbrohud kujutavad harva endast tõsist probleemi; neid saab kergesti välja tõmmata või niita kobestiga ja asi onlahendatud. Siinkohal ei aita tõmbamine või kobestamine eriti palju ja neist tuleks vabaneda enne maasikateistutamist.